teisipäev, 22. september 2015

22. september

Mul hakkab pea valutama, kui ma mõtlen sellest, kui palju asju ma siia kirjutama peaksin.
Tegelikult on nii, et siinne elu on mulle juba nii normaalseks muutunud, et ma ei oska kuidagi seda blogi edasi kirjutada. Mul on hästi lahedad sõbrad siin, kuigi ma päriselt veel selles sõprusringkonnas sees ei ole (ma ikkagi ju ei oska hispaania keelt veel nii hästi ja kiiresti + kõik need inimesed tunnevad üksteist juba terve elu).
Eelmine nädal oli koolist vaba, sest toimus selline asi nagu "Fiesta patria"(Isamaa pidustused). Pühapäeval enne seda nädalat käisime Fantasilandias, mis on selline hästi suur lõbustuspark, kus oli hästi tore ja me veetsime terve päeva seal. Esmaspäeval tuli minu juurde Meera, kes oli vahepeal perekonda vahetanud ja me käisime õhtul minu sõpradega väljas ja magasime minu pool. Teisipäeval sain ma omakorda Meera sõpradega tuttavaks ja me käisime kunstinäitusel.
Peale seda - ma pole kindel, kas kolmapäeval või neljapäeval - oli maavärin. Ikka päris korralik maavärin. 8,3 palline. Ma olen väga õnnelik, et ma elan siin, kus ma elan ja et ma seda nii hullult ei tundnud, aga päris veider kogemus oli ikka küll, Kogu maa reaalselt käis mu all edasi-tagasi, tubades asjad kukkusid laudade pealt maha ja minu üllatuseks teevad maavärinad häält ka.
Sellest päevast saati on vahelduva eduga iga päev väiksemat sorti maavärinaid olnud.
Reedel, laupäeval ja pühapäeval käisime vanematega fondadel, mis on oma olemuselt nagu laadad. Inimesed müüvad oma asju ja tänavatoitu, suhkruvatti ja õhupalle ja igasugu mänge ja muid lõbustusi on ka välja mõeldud. Ühelt fondalt leidsin ma endale hästi suure sõbra, kes mulle kohe sülle ronis ja seal kuskil pool tundi veetis. Ma tahaksin ta koju kaasa võtta.
Palun vabandust inimeste ees, kes ootavad minult pakke/tahavad mulle pakke saata - nagu selgub, siis siin ei ole postkontorit kuskil läheduses ja üldse on väga risky midagi saata, sest on hästi suur võimalus, et see läheb kaduma. Niiet ma hoian lihtsalt kõik need armsad ja toredad asjad alles, mida ma teile kinkida tahaksin ja toon need endaga lennukil kaasa,
Antoga olime arlekiinid kooliesinemise jaoks

Churrocup
Fonda
Mul on nüüd identiteet ka
Meera ja ta poncho
Minu Tšiili sõbrad on sama koledad kui mu Eesti sõbrad
Tibu, kelle Mariana kooliprojekti jaoks kasvatas
Pearl Jam!!!!!
Crew

Ma ja sõber madu









reede, 28. august 2015

29. august

Eduardot ei ole enam siin.
Mul on nii imelik olla. Tegelikult ka on selline tunne, nagu oleks vennast ilma jäänud. Väga ebameeldiv ja veider on mõelda, et võib-olla ma ei näegi teda enam mitte kunagi. Või noh, vähemalt kaks aastat kindlasti mitte.
Eelmisel nädalal korraldasime Simoni kodus talle ja Pablole (kes läheb pooleks aastaks Inglismaale) üllatuspeo. See oli hästi lõbus ja armas ja ma tutvusin paari täiega laheda inimesega ja mõne klassikaaslasega sain ka lähedasemaks.
Üleeile käisime me kogu pere ja mõnede sõpradega lennujaamas Eduardot ära saatmas. See oli nii kurb (ilma liialdamata kuskil 10x kurvem kui mu enda lahkumine) ja ma nutsin hästi palju. Samas olen ma niiiiii õnnelik oma venna üle, kellel on ees suur seiklus Ühendriikides (Mitte Ameerikas!!! Tšiili on ka Ameerika!!!! nagu mulle iga kord meelde tuletatakse, kui ma USA kohta Ameerika ütlen lol).
Keele õppimise kohta nii palju, et ma ei saa üldse aru, kuidas hispaania keel ikka nii lihtne on. Ma suhtlen 75% ajast hispaania keeles ja kõik saavad minust aru. Eile õhtul/täna öösel vestlesin oma vanematega kokku umbes 3 tundi ja me saime üksteisest kristallselgelt aru. Ja teemadel nagu sotsiaalsed probleemid Tšiilis/Eestis, ajalugu ja muud sellist, nagu päris teemadel mitte mingitel hästi algelistel. Eesti keel on täitsa tahaplaanile jäänud ja ma mõtlen mingis imelikus hispaaniainglise segapudikeeles.
Aa ja kuna mul ei ole piisavalt pilte, siis tuletame meelde minu kalleid Norrakaid, keda ma tahaksin juba nii väga uuesti näha.

"Can you please pretend to be a little shorter" -  Eduardo 2015

Viimane pilt meist kõigist koos :'( 
Meie olemegi need kõige armsamad

Locas

Mütsimodellid

neljapäev, 13. august 2015

13. august

Ma ei saa selle blogi pidamisega ikka kohe üldse hakkama.
Eelmisel reedel käisin oma esimesel "juntal", mis toimus Percy juures. See oli hästi tore, mängisime piljardit ja jalutasime öises Puente Altos ja kuulasime veidrat muusikat ja naersime hästi palju. Koju jõudsime vennaga kuskil 2 paiku.
Laupäevaks olin ma kutsutud Meera juurde ta õe sünnipäevale, niiet käisime hommikul kaubamajas talle kingitust ostmas. Boonusena ostsin üli armsaid asju Joosepile ja Irenile (palun andke andeks kõik teised aga mul polnud eriti raha sel hetkel raisata), mille ma kavatsen varsti posti ka panna. Sünnipäevale jäin ma umbes tund aega hiljaks, sest me eksisime Maipu's ära aga midagi erilist ma maha ei maganud. Alguses oli väga igav, eriti üllatav oli see, et tegemist oli tüdrukuga, kes sai 18 aga sünnipäev ise nägi välja nagu üritus, mis sobiks ka kellelegi, kes saab 8-aastaseks. Kuid lõppkokkuvõttes oli ikkagi tore, tutvusin hästi mitme laheda inimesega, mind kutsuti veel paarile peole ja hommikul käisin Meera vanematega ka elus esimest korda päriselt kirikus.
Täna käisime klassiga Sewell'is (https://en.wikipedia.org/wiki/Sewell,_Chile)
Bussisõit sinna oli hästi lõbus. Mariana oli nii õnnelik, et kõrgel mägedes on lumi ja ta lihtsalt ei jäänud selle koha pealt vait, mis oli väga naljakas. Tema jaoks oli muidugi sama naljakas, et mina pole kõrgete mägedega harjunud ja jõllitasin ja pildistasin neid terve sinnasõidu. Kohapeal oli väga huvitav, kuigi ma 90% asjadest aru ei saanud, mis giid rääkis. Käisime hästi vanas kirikus, bowlingusaalis, kaevurite eluruumides ja veel mitmes huvitavas kohas. Saadaks siinkohal suure tänu Fernandole, kes viitsis minuga muuseumis kaasas kõndida ja peaaegu kõike tõlkida.
Muud pole väga midagi juhtunud. Mul on hästi tore. Koolis on väga naljakas kõikides ainetes seitsmeid saada kui Eestis oli raskusi viitegagi. Paar päeva tagasi oli mul esimene korralik vestlus hispaania keeles oma isaga suusatamise teemal (lähen laupäeval Simoniga mäkke). Mu vend läheb juba kahe nädala pärast USA'sse, mis tähendab, et mul pole enam perega rääkimiseks tõlki.
Eesti keeles kirjutamine on raske.

Mina + Sammy ft. Meera + Lisa

Near, far, wherever you are

Mäed





"Surnute laager"

Pirita

Aktsia

Vanad suitsud ja mängukaardid

LUMIIIII!! MÄEED!!

teisipäev, 28. juuli 2015

28. juuli

Esimene koolipäev.
Ma ei teagi kust alustada.
Meil on nii palju loomi. Nii. Palju. Loomi. Igal pool on koerad ja kassid ja minu uueks missiooniks on paitada kõiki meie kooli perrosid ja nende nimed selgeks õppida. Kunstiklassis on oma kass, kes on seal 3 aastat elanud ja me oleme suurimad sõbrad.
Koolivorm on nii kole! Seelik/kleit tüdrukutele puudub, millest on minul näiteks isiklikult kohutavalt kahju. Meil on roheline polo ja lohvakad kummiga dressipüksid. Ma pole sedasorti vormi üle kohe üldse õnnelik, aga vähemalt on meil mingisugune vorm, mis on hea vaheldus mu eelnevatele koolidele, kus ma pole kunagi pidanud vormi kandma.
Nagu oodata oli, olid kõik minust väga suures vaimustuses. Eriti silmade pärast (what a surprise) :D. Minu üllatuseks oskas üpris suur osa klassist niivõrd-kuivõrd inglise keelt niiet ma sain üsna vabalt suhelda.
Kõik on kohutavalt lihtne. Matemaatikas ja inglise keeles on nad nii palju maas, et ma ei pidanud üldse pingutama, et ülesandeid kaasa teha, mis on suur kergendus. Hispaania keel on muidugi veel raske, aga ma olen näiteks sõnaliikide ja sugude määramise vist juba käppa saanud. Õpetajad on ka hullult meeldivad ja mind võeti tõesti super hästi kooli vastu.
Üle mitme aasta on tegelikult ka lõbus koolis käia.
Aa, ja väga paljud klassikaaslased/õpetajad on juba jõudnud mainida, et ma saan hispaania keele õppimisega üllatavalt hästi hakkama ja ma ise leian ka, et nädala aja kohta saan ma juba päris hästi aru (rohkem, kui ma ise oleksin osanud loota).
Panin ennast võrkpallitrenni ka kirja, mis hakkab järgmisel teisipäeval.
Meie Tšiilis! (esiplaanil on Tobias ja Meera #biglove ja mind ennast näeb Tobiase õla juures väikese Eesti lipuga)

Kunstikass

Koolivormi proovimine

Mina meie kodu mandariinipuud nautimas

Tegelt olen päkapikk

Vaatasime katusel päikeseloojangut

Eduardo, ise ja Fernando


laupäev, 25. juuli 2015

25. juuli



Ma olen lõpuks oma hostpere juures!
Viimastel päevadel on väga palju juhtunud. Lend oli kohutavalt pikk ja kuna meil oli Amsterdamis 13 tundi vaba aega, reisime kokku umbes 35 tundi. Hollandist tulid lennukile ka 4 norrakat, 1 lätlane ja 2 taanlast. Ma pole kindel, kas keegi oli veel meie lennuga :DDDD. Kohale jõudes tervitasid meid YFU inimesed nagu ikka ja sealt edasi sõitsime Olmue'sse aasta alguse orientatsioonile. Mul klikkis koheselt kahe norrakaga, Tobias ja Meera, kellega ma 90% ajast koos veetsin ja kellega ma kindlalt edasi kavatsen suhelda. Meera on samuti Santiago lähistel, niiet ilmselt hakkan ma teda natuke tihemini nägema ka.
Terve aeg Tšiilis on olnud suur virrvarr ja ma pole tegelikult siiamaani aru saanud, et ma päriselt olengi siin ja päriselt ei saagi 11 kuud oma Eesti peret ja sõpru näha. Natuke tuim ja vati sees on olla, ei kurb ega eriliselt rõõmus aga ma olen täitsa kindel, et see on selline alguse asi, mis läheb näiteks esimese koolipäevaga üle.
Mu hostvend oskab üsna hästi inglise keelt rääkida niiet mina ja perekond saame keelebarjäärist hoolimata tänu temale üksteisest suurepäraselt aru. Ta ise läheb augusti lõpus Ohiosse vahetusõpilaseks.
Olmuest Santiagosse sõit (MÄED!)

Amsterdam

Viimased hetked Eesti pinnal

Lendav Hollandlane
Mul pole palju pilte, sest suurema osa ajast polnud mu telefonil akut või seda käepärast või lihtsalt ei meenunud, et võiks pildistada.

teisipäev, 30. juuni 2015

Tere

Tegelikult mõtlesin ma alguses, et ei hakka üldse blogi pidama aga suuresti tänu sõprade ja pere survele üritan ma seda siiski teha. Mõtlesin, et teen sellega kohe algust ja kirjutan mingisuguse esimese postituse, et ots lahti teha ja ennast kuidagi edaspidiseks kirjutamiseks ka motiveerida.
Ma usun, et kõik inimesed, kes selle blogiga kokku puutuvad teavad mind ka isiklikult, aga igaks juhuks mainin ära, et olen Tallinna tüdruk, kellel on juba pikemat aega olnud unistus vahetusõpilaseks minna (ja just Euroopast välja!) ja kes oma unistuse sel aastal lõpuks reaalsuseks teeb.
Ma lendan Amsterdami 21. juulil, kus mul on 13 tundi aega lennuni, mis mind Tšiili viib. Olen õnneks koos ühe kohutavalt toreda Eesti tüdrukuga, kes samuti aastaks Tšiili emigreerub, niiet eriliselt üksildane või hirmutav Hollandis passida loodetavasti pole.
Perekond on mul samuti olemas. Minu hostisaks on härra nimega Dagoberto, kes on arst. Hostema nimi on Claudia, kes on ämmaemand ja kohutavalt armas, mis väljendub selles, et ta tihti minuga ise ühendust võtab ja räägib, kuidas ta oma perega mind soojalt vastu võtab ning mind juba ootab :)
Samuti on mul kaks hostvenda, Eduardo ja Fernando kes on siis vastavalt 12- ja 16-aastased ning kellest üks läheb augusti keskel oma enda vahetusaastale.
Ma rohkem nagu ei oskagi midagi kirjutada hetkel, eks te kuulete rohkem siis, kui ma juba Tšiilis kohal olen ja midagi huvitavat ka toimub :D.
Mu vahetuspere on saatnud mulle mõned tutvustavad pildid enda (ja ka minu uuest) elukorraldusest:
Minu Tšiili koerad!!!!

Kodu

Vaade koduaknast

Vend ja isa õues toitu valmistamas